Ma hakkasin Vahemere dieeti uurima mitte sellepärast, et ma otsisin “järjekordset trendi”, vaid seetõttu, et mind üllatas üks üsna külm ja konkreetne number: kuni 18% madalam insuldirisk naistel, kes järgisid seda toitumismustrit kõige järjekindlamalt. Ja kui ma hakkasin süvenema uuringusse, mis hõlmas üle 105 000 naise ja kestis keskmiselt 21 aastat, sain aru, et see ei ole lihtsalt toidusoovitus, vaid statistiliselt väga pikaajaline tervisemuster.
Uuring, mida kajastas ka SciTechDaily, näitas, et Vahemere dieedi järgijatel oli nii isheemilise insuldi risk umbes 16% madalam kui ka hemorraagilise insuldi risk isegi kuni 25% madalam. See eristus on oluline, sest need kaks insulditüüpi on bioloogiliselt erinevad: üks tekib verevoolu takistuse tõttu, teine ajuverejooksu tagajärjel. Kui mõlemad suunad liiguvad allapoole, viitab see pigem süsteemsele mõjule kui juhuslikule seosele.
Kui ma hakkasin lahti mõtestama, mis Vahemere dieedi sees tegelikult “töötab”, siis selgus, et selle loogika ei ole eksootiline ega keeruline. Tegemist on üsna lihtsa toitumismustriga: rohkem köögivilju, puuvilju, kaunvilju, kala ja oliiviõli ning vähem punast liha, töödeldud rasvu ja tugevalt töödeldud toite. See on pigem tasakaalu kui piirangu dieet, kuigi selle mõju veresoonkonnale on teaduslikult väga järjekindlalt dokumenteeritud.
Uuringus hinnati osalejate toitumist punktisüsteemiga nullist üheksani, sõltuvalt sellest, kui täpselt nende igapäevane menüü vastas Vahemere põhimõtetele. Umbes kolmandik naistest kuulus kõige kõrgema järgimise gruppi. See ei olnud lühiajaline eksperiment, vaid aastakümneid jälgitud reaalne elu koos kõigi selle variatsioonidega: stress, töö, liikumine, suitsetamine ja vererõhk arvestati eraldi riskiteguritena.
Kui ma vaatasin seda tulemuste osa, mis käsitles 4083 registreeritud insulti, siis kõige rohkem jäi mulle silma mitte number ise, vaid järjepidevus. Isegi pärast teiste riskitegurite kontrollimist jäi seos toitumise ja väiksema insuldiriski vahel statistiliselt oluliseks. See tähendab, et dieet ei olnud lihtsalt “tervisliku eluviisi kaasnähtus”, vaid eraldi mõõdetav tegur.
Uuringu autor Sofia S. Wang rõhutas, et insuldid on endiselt üks peamisi surma ja puude põhjuseid ning isegi väikesed muutused igapäevases toitumises võivad mõjutada pikaajalist riski. Ta tõi esile ka selle, et hemorraagilise insuldi tulemused olid eriti huvitavad, kuna neid analüüsitakse suurtes uuringutes harvem.
Kui ma seda kõike enda jaoks kokku panin, siis tekkis üsna lihtne järeldus: see ei ole “dieet kiireks tulemuseks”, vaid pigem pikaajaline veresoonkonna keskkonna muutmine. Ja kuigi teadlased ise rõhutavad ka piiranguid, näiteks enese raporteeritud toitumisandmete võimalikku ebatäpsust, jääb üldpilt üsna stabiilseks.