Jook pruulitakse veest, mis pärineb Oregoni osariigis asuvast Bull Runi jõest. Idee autorite sõnul „rikastub” see vesi looduses teekonna jooksul Montana mustade karude väljaheidetega, enne kui see jõuab veevõtukohta.
Tootjate väitel on õlle maitses tunda mee ja mustikate nüansse ning jook on hoolikalt puhastatud ja tarbimiseks ohutu. „Kui loodus viskab meile karu väljaheiteid, muudame need külmaks pintiks,” selgitas Columbia Sportsweari president Joe Boyle kontseptsiooni.
Kuigi see kõlab provokatiivselt, rõhutab ettevõte, et kogu protsess põhineb tavapärasel joogivee puhastamise tehnoloogial. Vesi läbib mitmeetapilise filtreerimise ja desinfitseerimise, mis eemaldab kõik mikrobioloogilised ohud. Tegemist on pigem turundusliku ideega, mis juhib tähelepanu looduskaitsele ja vee puhastamise olulisusele.
Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseagentuuri (EPA) andmetel läbib ligi 90% USA joogiveest enne tarbijani jõudmist keeruka puhastusprotsessi, mis hõlmab mehaanilist filtreerimist, aktiivsöe kasutamist ja UV-desinfitseerimist. See tähendab, et isegi looduslikest allikatest pärinev vesi, mis võib olla kokku puutunud loomsete jääkidega, muutub pärast töötlemist täielikult ohutuks.
Uuringud näitavad, et mägijõgede valgaladel elavad metsloomad mõjutavad veekogude mikrobioloogilist koostist märkimisväärselt. Näiteks USA Metsateenistuse andmetel võib ühes ruutkilomeetris metsas elada kümneid suuri imetajaid, kelle tegevus mõjutab pinnase ja vee koostist. Just seetõttu on veepuhastustehnoloogiad sellistes piirkondades eriti arenenud.
Õlletööstuses kasutatakse sageli looduslikke veeallikaid, sest mineraalainete koostis mõjutab otseselt joogi maitset. Ameerika Õllepruulijate Assotsiatsiooni andmetel peab ligi 70% käsitööõlletehastest vee kvaliteeti ja mineraalset tasakaalu oma retsepti oluliseks osaks. Seega pole ebatavaline, et pruulijad pööravad erilist tähelepanu vee päritolule – antud juhul lihtsalt väga ebaharilikul ja tähelepanu köitval viisil.
Oregonist pärit õlu ei ole ainulaadne juhtum. Indoneesias valmistatakse kohvi kopi luwak musangi ehk Aasia palmitsveti väljaheidetest. Loom sööb küpsed kohvimarjad, viljaliha seeditakse ning terad läbivad seedetrakti. Maos ja soolestikus toimub loomulik käärimisprotsess: ensüümid ja bakterid muudavad terade keemilist koostist, vähendades mõrudust ja mõjutades aroomi.
Terad väljuvad loomulikul teel väljaheitega. Need kogutakse, pestakse hoolikalt, kuivatatakse, röstitakse ja valmistatakse nagu tavaline kohv. Arvatakse, et selline fermentatsioon annab joogile pehmema maitse ilma tugeva mõruduseta.
Tai on tuntud Black Ivory kohvi poolest. Seal kasutatakse peaaegu sama põhimõtet nagu kopi luwaki puhul, kuid musangite asemel kasutatakse elevante. Elevandid söövad kohvimarju, terad läbivad nende seedetrakti, kus need fermenteeruvad, seejärel kogutakse need väljaheitest, pestakse ja röstitakse.
Fermentatsioon elevandi seedetraktis kestab kauem kui tsivetil, mistõttu on maitse veelgi pehmem ja vähem mõru. See on üks maailma kallimaid kohvisorte.
Etnograafilistes kirjeldustes on mainitud, et mõnes Etioopia piirkonnas korjati varem kohviube kitsede väljaheidetest, kui loomad olid söönud kohvimarju. See tava ei ole laialt levinud ja on pigem ajalooline erand, kuid põhimõte on sama – fermentatsioon seedetraktis.
