Ma olen alati arvanud, et jaanipäeva pärg on lihtsalt ilus suvine detail – midagi, mida tehakse fotode jaoks ja pannakse peole minekuks pähe. Aga kui ma esimest korda proovisin seda teha “õigesti”, vanaema juhiste ja rahvapärimuse järgi, sain aru, et Eestis on see midagi palju sügavamat. See ei ole lihtsalt kaunistus. See on rituaal, mis segab kokku looduse, uskumused ja väga praktilise botaanika.
Eesti rahvapärimuses on jaanipäev alati olnud piiripealne aeg – valguse ja öö, nähtava ja nähtamatu vahel. Ja just lillepärg, eriti noore naise peas, on olnud sümbol, mis “tõmbab” õnne, armastust ja kaitset. Kui ma seda esimest korda päriselt kogesin, mitte lihtsalt Pinterestist kopeerides, sain aru, et valed taimed ei tee pärga mitte ainult koledaks – nad muudavad kogu tunde.
Kui ma õppisin, et “õnnelik pärg” ei ole juhus
Esimene asi, mille ma ära õppisin, oli see, et eestlased ei valinud taimi kunagi ainult ilu järgi. Igal taimel oli tähendus, lõhn ja isegi “energia”, nagu vanemad inimesed ütlevad. Mõned taimed pidid tooma armastust, teised kaitsma kurja silma eest, kolmandad aga lihtsalt hoidma suve “paigas”, et see liiga kiiresti ei kaoks.
Rahvakalendri järgi on eriti olulised mets- ja niidutaimed, mitte poest ostetud lilled. Kui ma proovisin teha pärga ainult dekoratiivsete lilledega, tundus see küll ilus, aga kuidagi “tühi”. Alles siis, kui ma läksin päriselt metsa ja niidule, hakkas asi elama.
Taimed, mida peetakse “õnnelikuks” jaanipäeval
Eesti pärimuses korduvad mõned taimed kogu aeg – mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et neid peeti tugevalt kaitsvateks või armastust toovateks.
- Ristikhein on üks olulisemaid. Ma mäletan, kuidas üks kohalik pärimuseuurija ütles mulle, et neljaleheline ristik pole isegi nii tähtis kui lihtsalt ristik ise – sest see sümboliseerib sidet maa ja inimese vahel.
- Kummel on seotud rahu ja selgusega. Kui ma lisasin seda oma pärga esimest korda, märkasin, et kogu kompositsioon muutus “pehmemaks”, justkui rahulikumaks.
- Naistepuna (Hypericum perforatum) on vana kaitsetaim. Rahvapärimuses usuti, et see hoiab eemale halva energia ja toob valguse isegi kõige pimedamatesse olukordadesse. See on üks neist taimedest, mida ma nüüd alati kasutan.
- Kukehari ja nurmenukk annavad pärjale mitte ainult värvi, vaid ka hooajalise “õigsuse” – tunne, et pärg kuulub sellesse hetke, mitte ei ole kunstlikult loodud.
Taimed, mida vanasti pigem välditi
See osa üllatas mind kõige rohkem. Mitte kõik ilusad lilled ei sobi jaanipäeva pärga.
Näiteks liiga tugeva lõhnaga kultuursed aiataimed, nagu mõned hübriidroosid või intensiivsed dekoratiivsed sordid, ei olnud rahvapärimuses “õiged”. Neid peeti liiga kaugeks loodusest.
Samuti välditi taimi, mis kiiresti närtsivad. Ma proovisin korra lisada ühe väga ilusa, aga õrna aiataime – ja pärg oli juba mõne tunni pärast väsinud. See tundus sümboolselt täpselt õige: kui taim ei püsi, siis ei püsi ka energia.
Huvitaval kombel suhtuti ettevaatlikult ka liiga tumedatesse, raskesse visuaali loovatesse taimedesse – mitte keelatuna, vaid pigem tasakaalu küsimusena.
Kuidas ma päriselt õppisin pärga “õigesti” tegema
Kõige olulisem muutus minu jaoks ei olnud mitte taimedes, vaid lähenemises. Ma lõpetasin mõtlemise, et pärg peab olema täiuslik. Selle asemel hakkasin vaatama, kuidas taimed omavahel “räägivad”.
Ma panin tähele, et kui alustada rohelusest ja alles siis lisada õied, tekib loomulikum struktuur. Ja et pärg ei pea olema sümmeetriline – Eesti traditsioonis on väike ebakorrapära isegi hea märk, sest see tähendab, et loodus on jäänud looduslikuks.
Üks florist, kellega ma rääkisin, ütles midagi, mis jäi mulle meelde: “Jaanipäeva pärg ei ole disain. See on hetk.” Ja pärast seda ma ei vaadanud neid enam kunagi samamoodi.
Mida jaanipäeva pärg tegelikult sümboliseerib
Kui ma mõtlen nüüd tagasi, siis saan aru, et pärg ei ole ainult ilu ega traditsioon. See on väga konkreetne viis siduda end hooaja ja maaga. Eestis, kus suvi on lühike ja intensiivne, on see peaaegu nagu viis “lukustada” valgus endasse.
See seletab, miks paljud inimesed tunnevad, et jaanipäeva õhtu ilma pärjata ei ole täielik. See ei ole superstitsioon – see on psühholoogiline ja kultuuriline ankur.