Reformierakonna liikmete Mart Võrklaevi ja Jürgen Ligi sotsiaalmeedia postitused paljastasid, et 546 miljonit eurot EL-i toetusi ei pruugi Eesti põllumeesteni jõuda, vaid lähevad otse riigieelarvesse.
Eelmise nädala põllumeeste meeleavalduse eelõhtul teatas Riigikogu liige ja endine rahandusminister Mart Võrklaev (Reformierakond) sotsiaalmeedias hea uudise: põllumajandustoetusi ei plaanita kärpida ning 546 miljonit eurot, mis on ette nähtud põllumajandustoetuste ebavõrdsuse ühtlustamiseks kogu Euroopas, jõuab põllumeesteni uuel perioodil.
Miks on toetuste osas ebakindlust?
Olukord on seotud EL-i rahastamise jaotamise põhimõtetega: mõned toetused on küll sihtotstarbelised (näiteks otsetoetused põllumajandustootjatele), kuid teisi saab riigieelarves ümber jaotada kokkulepitud programmide osana. Seetõttu võivad poliitikute avaldused erineda – palju sõltub konkreetsest arutatavast rahastamismehhanismist ja prioriteetidest, mille valitsus eelarve koostamisel valib.
Mida see põllumajandustootjate jaoks praktikas tähendab?
Põllumajandustootjate jaoks ei ole peamine küsimus mitte vahendite kogusumma, vaid nende jaotamise reeglid. Isegi kui rahastamine jääb EL-i tasemele, võivad toetuste saamise tingimused muutuda: keskkonnanõuded, tulemuslikkuse jälgimine ja aruandlus karmistuvad. See tähendab, et juurdepääs vahenditele muutub keerulisemaks ja sõltub lisaks poliitilistele otsustele ka põllumajandusettevõtete võimest täita uusi kriteeriume.
Mida edasi oodata
Järgmistel aastatel sõltub EL-i põllumajandusrahastus üha enam üleeuroopalistest prioriteetidest – säästev areng, kliimapoliitika ja toiduga kindlustatus. See võib viia selleni, et osa vahendeid ei suunata otse põllumajandustootjatele, vaid süsteemsete reformide ja investeeringute tegemiseks. Seega jääb arutelu selle üle, kas raha jõuab põllumeesteni, aktuaalseks – ja sõltub suuresti sellest, kuidas Eesti arendab oma Euroopa vahendite kasutamise strateegiat.
Kuidas naaberriigid toimivad
Naaberriikide kogemus näitab, et isegi ühtsete ELi reeglite raamistikus valivad riigid erinevaid strateegiaid.
- Poola tugineb otsetoetustele ja püüab tagada, et vahendid jõuaksid võimalikult palju põllumeesteni.
- Läti jagab vahendeid põllumeeste ja maaelu arengu programmide vahel,
- samas kui Leedu investeerib aktiivselt moderniseerimisse ja rohelistesse tehnoloogiatesse.
Mida see Eesti jaoks tähendab?
Praktikas ei ole küsimus selles, kas raha läheb raisku, vaid selles, kuidas seda kasutatakse. Euroopa reeglid võimaldavad teatud paindlikkust ja just riiklik strateegia määrab, kas vahendeid kasutatakse peamiselt põllumeeste otsetoetusteks või laiemateks reformideks. Naaberriikide kogemus näitab, et mõlemad lähenemisviisid on võimalikud, kuid need annavad erinevaid tulemusi – kas kiire sissetuleku põllumeestele või sektori pikaajalise arengu.
