Minu isiklik juhend karusmarja pügamiseks: nii kasvatad suuri ja magusaid marju
Karusmari Ribes uva-crispa on olnud Eesti aedades põlisusunduses juba aastakümneid, kuid mitte iga aednik ei tea, et selle põõsa tõeline potentsiaal paljastub vaid läbimõeldud ja regulaarse pügamise kaudu. Pärast aastatepikkust katsetamist oma aias olen ma veendunud, et kvaliteetse ja suure marjasaagi alus on õigeaegne lõikus, mis tuleb ette võtta juba kolmandast eluaastast alates.
Miks alustada just kolmandal aastal? Esimesel kahel eluaastal on põõsa eesmärk arendada tugev juurestik ja põhiline võrastik. Alles alates kolmandast aastast on taim piisavalt tugev, et minna tasakaalustatud viljakandmise faasi, kus vale lõikus võib rohkem kahjustada kui kasu tuua. Just sel perioodil hakkabki kujunema põõsa vorm, millest sõltub otseselt marjade suurus.
Üheks olulisemaks teadmiseks, mille oma praktikas olen omandanud, on pügamise ajastuse mõistmine. Karusmari on kultuur, mis ärkab kevadel väga vara, tihti enne enamikku teisi marjapõõsaid, mistõttu on kevadine pügamine ohtlik – hilinemine võib tähendada õiepungade vigastamist ja sellest tulenevalt marjade arvu vähenemist. Seepärast sooritan mina suurema osa pügamisest sügisesele vaiksele ilmale, kohe pärast seda, kui viimased marjad on korjatud. Nagu ka Eesti Maaülikooli eksperdid Liina Arus ja Reelika Rätsep oma „Väikeses tikriraamatus“ märgivad, siis „pärast saagiaja lõppu allesjäänud pungad saavad kogu põõsa kasvujõu endale ning hakkavad kevadel kohe hoogsalt kasvama“. Olenevalt sordist ja ilmastikust tuleb see aeg tavaliselt augustis-septembris.
Sügisel pügamise eelis lisaks varasele kevadkäivitusele on ka see, et koos vanade okstega eemaldame palju talvituvaid haigustekitajaid.
Samal ajal ei pruugi kõik aednikud teada, kui oluline on jätta alles 5–7 tugevat peamist oksa. Teaduskirjandus on seda ammu kinnitanud: uuringud erinevate karusmarjasortidega on näidanud, et väiksem arv hästi arenenud võrseid võimaldab põõsal suunata kogu energia marjade arengusse, mitte liigse lehemassi kasvatamisse. Põõsa vananedes ja eriti üle nelja–viie aasta vanuste okste puhul tuleb olla julge – need tuleb täielikult eemaldada.
Üllataval kombel võib aga just vanade, kuiva koorega okste säilitamine põhjustada tõsist saagikadu. Bioloogiliselt aktiivsed õiepungad moodustuvad just noorematel aastastel okstel, mistõttu on põõsa perioodiline noorendamine vältimatu.
Teine oluline praktiline nõuanne, mis minu kogemuse järgi mängib võtmerolli, on selge ja õige lõikustehnika ning eriti oluline – ärge jätke alles tüükaid. Kui oksi lõigata liiga kõrgel maapinnast, tekivad madalad kännud, mis hakkavad kõdunema ja meelitavad ligi kahjureid. See reegel on eriti kriitiline karusmarja puhul, millel on varane kevadine kasv – tüügaste haigused võivad levida kiiresti ja kahjustada uusi võrseid.
Kui vanadel, jämedatel okstel ei ole enam tipupungi või need on kuivanud, eemaldage need julgelt maapinna lähedalt, jätmata kände, mis võivad muutuda taime nõrgimaks kohaks.
Ja kuidas saavutada just see, et marjad kasvavad suuremaks? Siin on saladus peidus põõsa harvendamises ja tervisliku õhuringluse tagamises – eriti on seda vaja vanematel sortidel, kes on tundlikud jahukastele. Eemaldage kõik põõsa sissepoole kasvavad, nõrgad või haiged oksad. Jätke alles vaid tugevad, hästi paiknevad oksad, mis asuvad pigem põõsa perifeerias. Tulemusena moodustub kausjas, avatud võra, mis laseb rohkelt valgust ja õhku ning kuivab pärast vihma kiiresti.
Nii on marjadel mugav areneda täismõõtu ning nad puutuvad kokku piisavalt päikesevalgusega – tänu sellele muutuvad nad magusamaks ja saavad rikkalikuma maitse.
Kui tagada kuiv ja valgusküllane keskkond, väldite ka jahukastet palju tõhusamalt kui ükskõik millise fungitsiidiga.
Teadus on siin selge – õhu liikumine ja valguse kättesaadavus mõjutavad otseselt marjade suurust. Uuringud on kinnitanud, et liigne tihedus põhjustab varisemist ning vähendab nii marjade arvu kui ka üksikute viljade massi (vt ka faktid jahukaste kohta allpool). Hästi valgustatud ja ventileeritud põõsas on alati tervem ja produktiivsem. Kuigi mõned aiandusportaalid väidavad vastupidist, olen ma enda aias korduvalt märganud, et just väiksemate, õhukeste võrsete eemaldamine suunab energia marjade kasvu.
Põõsas peaks sarnanema kausiga, mille alus on lahtine ja võra perifeeria tihe.
Kokkuvõttes on karusmarja pügamine kolmandast eluaastast alates mitte ainult soovitatav, vaid koguni vältimatu toiming, mida korrates iga sügis saab marjade kvaliteet märgatavalt kõrgem. Marjad muutuvad silmnähtavalt suuremaks, magusamaks ja põõsas kannab stabiilselt edasi aastaid.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas karusmarja võib pügada kevadel, kui jäin sügisel hiljaks?
Põhimõtteliselt küll, kuid väga varakult, enne pungade puhkemist ning olge eriti ettevaatlik, et mitte vigastada õiepungi.
Kuidas teha vahet viljakal ja viljatul oksal?
Viljakad oksad on jämedamad, nende okaspuud on hästi arenenud ja viljakandvad pungad on selgelt suuremad; nõrgad, peenikesed ja väikeste pungadega võrsed tuleb eemaldada.
Mis juhtub, kui ma oma karusmarju üldse ei püga?
Põõsas muutub tihedaks ja raagus, tekib soodne keskkond jahukastele, marjad jäävad väga väikeseks, hapuks ning saagikus väheneb aasta-aastalt.
Kas pügamine mõjutab ka marjade suurust või peamiselt saaki?
Akadeemiline konsensus on selge: korralik harvendav pügamine suurendab nii saaki kui ka üksikute marjade massi, suurust ja ka magusust.
Millal on karusmarja pügamiseks parim aeg?
Kõige optimaalsem aeg on vahetult pärast saagikoristust hilissuvel või varasügisel ning hiljemalt enne püsivate külmade saabumist ja maapinna katmist lumega.
Kas pean igal aastal kõik vanad oksad täielikult eemaldama?
Ei, eemaldage vaid need üle 4–5 aasta vanused oksad, mis asendada noorematega. Siiski on hea kord kahe–kolme aasta tagant vanemaid oksi täielikult noorendada.
Kas pügamisjärgselt on vaja põõsast väetada?
Jah, lõikus nõrgestab põõsast esialgu, seepärast on soovitav varakevadel toita põõsast lämmastikurikka väetisega, et ergutada uute võrsete kasvu.
Kas põõsa avatud kausjas vorm on eelistatud ka madalamatele sortidele?
Väga madalate sortide puhul võib ja tuleb ka pügada õrnalt, kuid nende puhul on oluline siiski säilitada avatud keskosa kuivuse ja valguse jaoks.
Kui palju saagist võib pügamisest loobumisel kaotada?
Minu enda kogemus näitab, et kuigi esmapilgul võib tunduda, et pügamine eemaldab palju potentsiaalselt marju kandvaid oksi, siis jättes põõsa pügamata, jäävad lõpuks marjad põõsa sügavuses alles ja valmivad väga aeglaselt. Lõikus annab lõpuks ikkagi suurema ja kvaliteetsema saagi.
Huvitavaid fakte karusmarjast
- Põhjamaa viinamari“ – Eestis kutsuti karusmarja vanasti tikriks, tikriks, tikerberiks, tahklemarijaks ja kikriks. Seda on nimetatud ka põhjamaa viinamarjaks.
- Ajalooline hetk – Eesti vanim teadaolev sort on ‘Masheka’ (valgevene päritolu) ja ‘Malahit’ (vene aretus).
- Magusate marjade saladus – Suurima askorbiinhappe ja madalaima happesisaldusega on sordid ‘Hinnonmäen keltainen’ ja ‘Polli esmik’.
- Liigirikkus – Botaaniliselt kuuluvad karusmarjad sõstraliste sugukonda (Grossulariaceae), perekonda Ribes, kuhu kuulub üle 150 liigi.
- Saagi suurus – Eestis koguti 2020. aastal karusmarju 34 hektarilt kogusaagiga 26 tonni, mis teeb saagikuseks 765 kg/ha.
- Vastupidavus külmadele – Karusmari talub Eesti talvesid hästi, tänu millele on ta Ida-Euroopa aedades väga levinud.
- Jahukastevastane võitlus – Jahukastet (Podosphaera mors-uvae) peetakse karusmarja kõige ohtlikumaks haiguseks. Seene eosed talvituvad otse võrsetel.
- Kõrge C-vitamiini sisaldus – Võrdlevas sordiuuringus oli kõrgeim C-vitamiini sisaldus sortidel ‘Polli esmik’ ja ‘Hinnonmäen punainen’.
Teadusallikad ja kirjandus
- Arus, L., Rätsep, R., Zimmer, E., Eskla, V. (2022). Väike tikriraamat. Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus.
- Kutti, M. (2021). Karusmarja sortide võrdlev hindamine. Eesti Maaülikool (Bakalaureusetöö).
- Parksepp, J. (1976). Karusmarjad. Tallinn, Valgus.
- Libek, A. (2000). Sõstrakasvatus. Tallinn, Valgus.
- Behavior of three cape gooseberry (Physalis peruviana L.) genotypes under different pruning systems, Universidad Nacional de Colombia.
- Response of pruning and nutrient management on growth, bearing and quality of Indian gooseberry (Emblica officinalis G.) cv. Francis (2018). Indian Council of Agricultural Research.
- Formirovanie i obrezka yagodnykh kustarnikov. [Forming and pruning berry shrubs: currants, gooseberries, raspberries, strawberries]. Sadovodstvo-i-vinogradarstvo-Moldavii (USSR, 1986).