Valitsus räägib taas teisest pensionisambast, justkui oleks tegu millegagi, mida tuleb „tagasi tuua“, parandada või tugevamaks muuta. Juttu on vastutusest, pikast plaanist ja vajadusest kaitsta inimesi nende endi lühinägelike otsuste eest. Samal ajal liiguvad aga ideed, kuidas piirata inimeste õigust kasutada raha, mille nad on ise aastate jooksul kogunud.
Enne kui süsteemi uuesti lukku keerame, tasuks korraks peatuda ja küsida midagi palju olulisemat. Kas teine pensionisammas on siiani olnud õiglane ja kas riigil on üldse moraalne ning põhiseaduslik õigus seda õigust veelgi piirata?
Mis asi see teine pensionisammas üldse on ja miks see loodi
Teine pensionisammas ei ole Eesti leiutis. Paljudes riikides on pensionisüsteem mitmetasandiline: esimene sammas tagab riikliku baaspensioni, teine sammas aga põhineb inimese enda kogutud ja investeeritud rahal. Midagi sarnast kasutatakse näiteks Taanis, Suurbritannias, Austraalias ja mitmes Euroopa riigis.
Algidee tundus loogiline ja isegi õiglane. Inimene kogub osa oma palgast ise, riik lisab omalt poolt makse või soodustusi ning tulevikus peaks pension olema suurem ja kindlam. Samal ajal väheneb surve riigieelarvele, sest ühiskond vananeb ja töötajaid jääb järjest vähemaks.
Paberil kõlab see hästi. Elus aga mitte alati.
Kus hakkas süsteem tegelikus elus logisema
Eestis muutus teine pensionisammas 2021. aastal osaliselt vabatahtlikuks ja see oli hetk, mis paljastas palju. Tuhanded inimesed otsustasid süsteemist lahkuda ja oma raha välja võtta, sest nad ei näinud põhjust oodata aastakümneid ebakindlat tulemust.
Miks nii läks?
-
paljudel oli raha vaja kohe, mitte kauges tulevikus
-
usaldus fondide tootluse vastu oli madal
-
inflatsioon ja kriisid sõid lubatud kasu ära
-
inimesed ei tundnud, et süsteem arvestaks nende päriseluga
See paneb küsima, kas süsteem oli algusest peale kõigile võrdselt õiglane või sobis see eelkõige neile, kellel on stabiilne sissetulek ja võimalus pikalt oodata.
Kas inimesi tuleb kaitsta iseenda eest
Teise samba toetajad ütlevad sageli, et inimesed ei oska pika plaani peale mõelda ja teevad emotsionaalseid otsuseid. Seepärast tulebki süsteemi piirata ja suunata, et tulevikus ei tekiks vaesuspõlve.
Kriitikud küsivad aga vastu: kas täiskasvanud inimest ei saa usaldada omaenda raha otsustamisel? Kui inimene on kogu elu maksnud makse ja kogunud pensioniraha, siis miks peaks riik teadma paremini, millal ja kuidas seda kasutada?
Lisaks ei ole kõik inimesed samas olukorras. Mõne jaoks tähendab raha väljavõtmine võimalust maksta laene, investeerida haridusse või parandada elukvaliteeti siin ja praegu, mitte abstraktses tulevikus.
Kuhu jääb õiglus
Õiglus ei ole ainult süsteemi kestlikkus paberil. Õiglus tähendab ka seda, et reeglid arvestavad erinevate eluteedega. Kui inimene elab palgast palgani, on tal hoopis teised valikud kui neil, kellel on kõrged sissetulekud ja lisainvesteeringud.
Kui riik hakkab taas piirama ligipääsu teisele pensionisambale, tekib õigustatud küsimus: kas see on hoolimine või kontroll? Ja kus jookseb piir vastutuse ja sunduse vahel?
Kiired vastused olulistele küsimustele
Kas teine pensionisammas on vajalik?
Mõne jaoks kindlasti, teise jaoks mitte. Ühtset lahendust kõigile ei ole.
Kas inimesed tegid vea, kui raha välja võtsid?
Mitte tingimata. Paljud tegid otsuse oma reaalse olukorra põhjal, mitte kergekäeliselt.
Kas riigil on õigus seda õigust piirata?
See ei ole ainult majanduslik, vaid ka moraalne ja põhiseaduslik küsimus.
Veidi ajalugu, et asju paremini mõista
Mitmetasandilised pensionisüsteemid muutusid populaarseks 1990.–2000. aastatel, kui riigid otsisid lahendusi vananeva elanikkonna probleemile. Idee ühendada riiklik tugi ja isiklik vastutus tundus mõistlik.
Aastad on aga näidanud, et üks mudel ei sobi kõigile ja majanduskeskkond võib muuta head lubadused tühjadeks sõnadeks.
Miks see arutelu on praegu eriti oluline
See ei ole vaid tehniline vaidlus pensionifondide üle. See on arutelu selle üle, kui palju riik usaldab oma inimesi ja kui palju inimesel on õigust otsustada oma tuleviku üle ise.
Õiglane pensionisüsteem ei sünni ainult numbritest ja prognoosidest. See sünnib siis, kui inimene tunneb, et tema valikuid austatakse ja tema tulevik ei ole kellegi teise käes.
