Kas oled kunagi mõelnud, kuidas teadlased tegelikult loendavad lumehelbeid, mis langevad taevast alla, ja miks see on nii keeruline, kui esmapilgul tundub? See lugu viib sind saladuste ja teaduslike trikkide maailma, kus viimaks selgub, et lumi on palju keerulisem nähtus, kui see esmapilgul paistab – ja et meil võib olla vaja nii kõrgtasemel tehnoloogiat kui ka seda, mida su vanaema aknast näeb.
Allikaks on artikkel National Geographicist, mis uurib seda päris põhjalikult.
Miks lumi pole lihtsalt „valge ja külm”
Kui aknast välja vaadata, võib tunduda, et lumi on lihtne – see kas sajab või ei saja. Tegelikult on teadlastel selle eristamiseks terve arsenaal seadmeid ja meetodeid. Mõõdetakse mitte ainult kui palju lund maha tuli, vaid ka milleks see lumi lõpuks vett varustab ning kuidas see mõjutab teid ja põlde talvel ja kevadel.
Tulemuseks on, et küsimus „kas sajab lund või vihma?” on paradoksaalselt palju raskem kui tundub, sest temperatuur ei ole ainus otsustav faktor – lund või vihma määrab ära see, kuidas jääkristallid ja tilgad tõepoolest atmosfääris moodustuvad ja langevad.
Inimesed vs. masinad – kummad on paremad lume tarkuseks?
Võiks ju arvata, et tänapäeva tehnoloogia teeb ilma vaatamise üleliigseks. Aga tegelikkus on ootamatult inimlik:
-
Radarid ja satelliidid on laes, kuid nende lugemine võib segamini minna äikese-, jää- või segustatud sademetega;
-
Mõnikord on parim vahend ikkagi inimene, kes vaatab üles ja ütleb „see on lumi!” või „see on lörts!”;
-
Erinevad lumesademete liigid võivad üksteisega seguneda, nii et isegi mudelid vaevlevad selle eristamisel.
See tähendab, et lihtne vaatleja akna taga võib vahel olla sama väärtuslik kui keerukad sensorid mägedes.
Isegi lihtsad tööriistad mängivad rolli
Kui lumi on juba maapinnal, siis tavaline valge laud või lintmeeter võib olla mõõtmise alus. Põhimõte on lihtne – mõõta, kui palju lund koguneb puhtale pinnale ja kui palju sellest moodustub vett – aga see töötab hämmastavalt hästi isegi täna, kus meil on satelliite.
Sellise käsitsi mõõtmise andmeid kogub ka suur vabatahtlike võrgustik rohkem kui 20 000 inimesega, kes igal talvel saadavad oma mõõtmistulemused kokku ühte keskandmebaasi.
Lume mõõtmise lühike “ajalooline” taust
Kuigi täpsemad tehnikad on alles viimase paarikümne aasta jooksul plahvatuslikult arenenud, on lihtsad meetodid nagu laud või mõõdulint kasutusel olnud juba kümneid aastaid, sest kõige keerukamad seadmed võivad mägedes jää tõttu rikki minna või eksida.
Tegelikult on tänapäevalgi raamatusarnastes käsiraamatutes püütud anda suuniseid, kuidas mõõta lund nii, et arvesse võetakse niiskust, tihedust ja tuule mõju – see ei ole sugugi vaid “pane mõõdulint lume sisse ja loe”.
Kiiresti tulevad mõtted – mida peaksid teadma
Küsimus: Miks on oluline mõõta lund täpselt?
Vastus: Sest lumi, mis sulab kevadel, võib saada veeallikaks põldudele ja linnadele – vale või puudulikandmed võivad tähendada, et veepuudus või üleujutus on halvem kui arvatud.
Küsimus: Kas automaatsed sensorid asendavad inimesi?
Vastus: Mitte täiesti – lumesegune sadu ja tuule mõjud teevad masinatel keeruliseks täpsete lugude andmise, mistõttu inimvaatlusel on endiselt oluline roll.
Mõned huvitavad faktid lume kohta
-
On avastatud, et lumeriisi ja vihma vahel võib olla kuni üheksa erinevat sademete tüüpi, mis ei ole selgelt vaid vihm või lumi.
-
Teadlased katsetavad isegi akustilisi sensoreid, et määrata, kas langev sademete helin aitab eristada lund ja vihma.
-
Mõnes kodus on inimesed loonud humoorikaid “lumesulatus-meetodeid”, kasutades näiteks õllekaste või vanu lauapindu lume kogumiseks.
