Ostja võib olla tähelepanelik, kokkuhoidlik ja kogenud, kuid supermarket leiab ikkagi viisi, kuidas teda rohkem kulutama panna.
Ja kõige tõhusam vahend ei ole sugugi sooduspakkumised ega värvilised hinnasildid.
Turundajad kasutavad psühholoogiat, mitte matemaatikat. Üks trikk on töötanud aastakümneid: nn maagilised hinnad – näiteks 4,99, 7,49 või 199. Need loovad illusiooni, et kaup maksab vähem, kui tegelikult.
Aju tajub hinda vasakult paremale ja esimene number avaldab otsustavat mõju. Seetõttu tajutakse 4,99 eurot kui „nelisada midagi”, mitte kui peaaegu viis eurot. Erinevus tundub tohutu, kuigi tegelikult on see vaid mõni sent. Psühholoogid nimetavad seda „vasaku numbri efektiks”. See toimib isegi nendel, kes sellest teadlikud on.
Supermarketid kasutavad seda võtet kõige sagedamini sagedasti ostetavate kaupade puhul. See suurendab keskmise ostukorvi väärtust ilma märkimisväärse vastuseisuta.
Veel üks trikk on hindade võrdlemine. Kõrvale pannakse kallim kaup, et soovitud kaup tunduks soodsam. Ostja valib „keskmise” variandi, arvates, et säästab raha, kuid tegelikult ostab ta seda, mis on poele kasulik.
Turundajad mängivad ka kiireloomulisuse tundega. Punaste numbritega hinnasildid panevad mõtlema, et sooduspakkumine lõpeb varsti. Isegi kui allahindlus on minimaalne, reageerib inimene emotsionaalselt, kartes soodustust kaotada.
Supermarketid paigutavad odavad kaubad põlve kõrgusele, kallimad aga silmade kõrgusele. Ostja valib sageli selle, mida ta esimesena näeb – lihtne füsioloogia.
Eksperdid soovitavad vaadata hinda tervikuna, mitte ainult esimest numbrit. See aitab vältida impulsiivseid oste.
Kuid enamik inimesi langeb ikkagi selle triki ohvriks, sest see mõjub alateadvusele ja ei nõua pingutust. Kui inimene mõistab „maagiliste hindade” mehhanismi, hakkab ta ostma teadlikumalt. Supermarket kaotab osa oma mõjust, kuid ei lõpeta katsetamist.
