Kui keegi oleks sulle kümme aastat tagasi öelnud, et lehm võib kasutada tööriistu nii nagu šimpansid või varesed, oleks see kõlanud kui naljapakkumine, mille mõte on liiga ulmeline, et olla tõsi.
Nüüd aga selgus, et üks Austria lehm ei ainult kraabinud selga puust harjaga, vaid valis tööriista enda järgi ja kasutas seda mõtestatult ja sihipäraselt, mis on täielik teaduslik läbimurre. Allikas on artikkel National Geographicist, mis räägib sellest otsast lõpuni.
Kohtumine Veronikaga – lehm, kes teadis, mida ta tahab
Veronika ei ole mingi tavapärane karjakapp, vaid 13‑aastane Šveitsi pruuni tõugu lehm, kes elab Austrias maalilises külas, kus ta sai vabalt ringi liikuda ja mängida erinevate esemete ja tööriistadega, mis tema karjapõllu lähedusse jäid. Seal hakkas ta järk‑järgult lugema puutükkidest ja harjadest, mis talle kätte jäid, ja õppis neid kasutama, et kirbudest tingitud sügelust leevendada ning kõiki neid raskesti ligipääsetavaid kohti endal üle kraapida.
Teadlased pidid ise kohale sõitma, kui üks kognitiivbioloog nägi videot Veronikast, kus ta haaras tööriista keelega, hoidis seda suus ja suunas selle just sinna, kus ihu vajas kriipimist – ning ei ainult seda, vaid ta valis tööriista eri osad sõltuvalt sellest, kas kraapis kõva selga või pehmet kõhtu.
Mis sellest siis teaduslikult nii eriline on?
See pole lihtsalt naljakas taluloomade trikk, vaid täielikult kontrollitud, teaduslikult dokumenteeritud näide tööriistade kasutamisest loomal, keda pole kunagi peetud selle võimega olevaks. Veronika valis endale iga kord sobiva tööriista otsa vastavalt vajadusele, kasutades harja karemaid nukiotsa tugevamaks kriipimiseks ja siledat varrast õrnema naha jaoks – see ei olnud juhuslik mängimine, vaid sihipärane tehniline otsus.
Selline käitumine on seni kirjeldatud pigem primaatidel või mõnel linnul, kuid teadlaste hinnangul on see esimene dokumenteeritud juhtum lehmaloomade seas, mis sunnib ümber hindama, kui lihtsaks me sageli loomade kognitiivseid võimeid peame.
Kuidas see avastus sündis
Veronika püüdis teadlaste tähelepanu esmalt hoopis sotsiaalmeediavideo kaudu, kus ta haaras põllult harja või puutüki ja kasutas seda iseseisvalt kraapimiseks. See ajendas Austria veterinaarmeditsiini ülikooli teadlasi tema käitumist uurima ja lõpuks läbi viima eksperimente, mis näitasid, et see ei olnud juhus ega mäng, vaid sihipärane tööriista kasutamine eesmärgiga lahendada konkreetne probleem.
Üks uurija selgitas ka naljatades, et ehk suurim absurd ei ole see, et lehm tööriistu kasutab, vaid see, et me pole kunagi varem oletanud, et lehmal võiks üldse selline võime olla.
FAQ – mida see tähenduslik avastus tähendab
Kas Veronika on erand või näitab see kõigi lehmade potentsiaali?
Teadlased ütlevad, et Veronika ei pruugi olla ülimalt eriline üksikjuhtum – tema pikem eluiga, rikas keskkond ja vabadus uurida erinevaid objekte võisid anda talle võimaluse seda käitumist arendada, kuid teised lehmad võiksid sarnaseid oskusi näidata, kui neil oleks sellele tingimused.
Kas see tähendab, et kõik lehmad on nüüd targad?
Ei ole väidet, et iga lehm homsest tööriistade ekspert oleks, kuid see näitab, et meie arusaam lehma vaimsetest võimetest võib olla alahinnatud, ja et nad võivad omandada tehnilisi lahendusi, kui olukord seda soodustab.
Kuidas teadlased sellist tööriistakasutust hindavad?
Tool use definitsioon on teaduslikus kontekstis üsna range – see tähendab, et loom peab eesmärgipäraselt haarama objekti ja seda juhtima sihipärase tulemuse saavutamiseks, mis Veronika puhul tõestati nii valikute kui erinevate meetodite abil.
Mõned huvitavad faktid, mida võiksid teada
-
Tööriistade kasutamine on seni olnud tuntud eelkõige primaatide, lindude ja mõnede teise selgroogsete seas, kuid lehmaloomade näide laiendab seda nimekirja märgatavalt.
-
Veronika kasutab nii keelega haaramist kui ka suu kontrolli, mis näitab mitme lihasgrupi koordineeritud otsustusprotsessi.
-
See avastus võib mõjutada ka seda, kuidas me kohtleme tootmisloomasid, sest see paneb küsimuse alla, kas oleme nende võimeid alahinnanud puhtalt harjumuspärase töömudeli tõttu.
