Vaata, kuidas kunagi peaaegu kadunud mereröövlased on naasnud Põhja‑ ja Läänemere rannikutele, sealhulgas meie enda Balti vetesse, ning miks need kogenud sukeldujad ja osavad jahimehed on nii huvitavad kui kohati arusaamatult alahinnatud.
Kui mõelda mereloomadele, kes Põhja‑ ja Läänemeres ringi liiguvad, siis tõenäoliselt tuleb esmalt mõte veidi “naerukate” nägudega ja kohati arglike nägudega väiksematest robubadest. Aga kegelrobid (saksa keeles Kegelrobben, teaduslikult Halichoerus grypus) ei ole sugugi väikesed ega arglikud, vaid igati osavad röövloomad ja üks suurimaid seltsilisi mereelanikke, keda võib kohata meie randade lähedal.
Eestis elab roopealsete perekonnast kaks liiki: hallhüljes ehk grey seal, mida kegelrobbide nime all sageli mõistetakse, on rohkem levinud Balti meres ‑ neid hakkab õnneks järjest rohkem nägema Hiiumaa ja Saaremaa rannikualadel.
Mis on kegelrobb ja miks nad nii eriline on
Kegelrobid on suurimad röövloomad, kes naturaalsetel vetel meie lähedal elavad, ja need loomad võivad olla peaaegu kaks kuni kolm meetrit pikad ning kaaluda sadu kilomeetreid – mehed tavaliselt suuremad kui emased ja tihtipeale jõulisemad kui väiksemad hallhülged.
Nende nimi tuleneb just nende iseloomulikust koonusekujulisest (kegelförmig) peast, mis annab neile võime kiiresti vees liikumisel ja saagi jahil suunata oma keha hästi. Nad ei ründa inimesi, kuid on oma elupaigaga kohanenud kui tõhusad jahimehed, kelle toidulaual on kalad, mõnikord ka koorikloomad ja mõnikord isegi väiksemad mereloomad.
Sellised meeletult osavad sukeldujad võivad päevaga läbida kümneid kilomeetreid, sukelduda sügavale ja püsida vee all kuni pool tundi, jälgides saaki või tagades endale õiget puhkehetke.
Tagasi Läänemeres ja Põhjamere randadel
Kegelrobide olukord meredes oli ajalooliselt üsna keeruline, sest nende populatsioon vähenes tugevalt inimtegevuse ja jahipidamise tõttu isegi kuni peaaegu nullini. Tänu jahikeelule ja looduskaitsemeetmetele on nad nüüd aga Põhja‑ ja Läänemere rannikualadel taastumas.
Näiteks Saksamaal Helgolandi läheduses sünnivad talvekuudel juba iga aasta sadade kaupa noored robud ning Wattenmeeri piirkonnas loendatakse taas tuhandeid isendeid. Samuti on Balti meres juba mitukümmend tuhat kegelrobide isendit ning neid nähakse üha sagedamini ka Eesti rannikuvetes, eriti kevadel ja varasügisel.
Mida Eestis ja Balti meres teadlikult jälgida
Eesti vetes on hallhülgeid ja teisi robulisi mitmel pool, aga kegelrobidega võib kohtuda harvemini kui väiksemate liigitega, sest nende peatumise kohad vajavad kindlaid tingimusi nagu rahulikud kivised laidud või liivarannad.
Kui soovid neid näha:
-
vali välja tugevam kevadine või suvine päev, kui loomad puhkehetki otsivad rannikul;
-
hoia kaugust ja vaata binokliga, sest inimeste lähedus võib neid häirida;
-
küsi infot kohalikest looduskaamera punktidest ja looduskaitseorganisatsioonidelt, sest just nemad teavad enim, kus robud liiguvad.
See ei ole mitte ainult ilus looduselamus, vaid ka õpetlik silmapilk, mis näitab, kuidas kaitse ja rahvusvahelised pingutused võivad anda tulemusi.
Lühike ajalugu: kuidas robud peaaegu kadusid
Kegelrobid mitte ainult ei kannatanud minevikus jahipidamise ja saaste all, vaid kaotusi võimendas habitatite muutumine ja ülekuumenemine mõnedes piirkondades, mis raskendas nende paljunemist. Aga rahvusvahelised kokkulepped, jahikeelud ja kaitseprojektid hakkasid toimima ning nüüd on nende arv kasvanud nii Põhjamere kui Balti mere osades, isegi kui see taastumine on aeglane ja veel küllaltki ebaühtlane.
Kõige huvitavam on see, et võrreldes mõne teise piirkonnaga kasvavad kegelrobide populatsioonid üllatavalt hästi seal, kus inimestel on jätkuvalt hea tahtmine loodushoidu toetada, mis on tavalisest keskkonnatundlikkusest järgmine samm.
FAQ: sageli küsitud küsimused
Kas kegelrobid on ohtlikud inimestele?
Ei ole teada, et kegelrobid otseselt inimesi ründaksid. Nad võivad olla suured ja võimsad, aga üldiselt hoiavad inimestest eemale ja tähelepanu tasub pöörata ikka ohutule vaatlemisele.
Kuigi nendega saab silmitsi seista kohaliku rannikuga?
Jah, eriti kui oled loodusfotograaf või jälgija, võib neid näha kaugemalt näiteks Hiiumaa ja Saaremaa rannikualadel pärast kevadist või sügistormi.
Kas neid võib suvel randade lähedal kohata?
Võib küll, kui merel on piisavalt kala ja rahulikke kohti, kus nad saavad puhata või rähklevaid sõpru kohtuda.
Huvitavad faktid
Kegelrobid võivad sukelduda rohkem kui 100 meetri sügavusele, jäädes vee alla kuni 30 minutit, ja nad suudavad olla nii osavad jahimehed, et mõnikord võib see meenutada väikest mereloomade tantsu lainete all.
Eestis on hallhülge populatsioon Balti meres tõusuteel ning kegelrobid lisavad sellele veel ühe suure ja majesteetliku poole, mis näitab, kui paindlikult võib loodus taastuda, kui meile räägitakse lugusid, mida me sageli ei pane tähele.
