Londoni elanik Ruth Lawes ei suutnud pärast töö kaotamist leida uut sissetulekuallikat ning proovis mitmeid sotsiaalmeedias soovitatud „lihtsaid” lisatöid.
Edu ei toonud ei fotode müümine pildipankadele ega oma veebipoe avamine, vaid hoopis teiste inimeste kasside hoidmine.
Lawes jagas oma lugu ajalehele The Guardian. Tema ja tema partner armastavad kasse, kuid ei saa neid rendilepingu tõttu oma korteris pidada. Varem sai ta seda „kassisuurust tühimikku hinges” täita vaid juhuslikult tänaval sõbralikke kasse kohates. Nüüd pühendab ta peaaegu kogu oma vaba aja nende eest hoolitsemisele.
„Kasside hoidmine annab küll vaid taskuraha, kuid on mind muul viisil väga rikastanud. Kõige ootamatum kasu on olnud see, et olen lõpuks oma naabritega tuttavaks saanud,” ütleb ta.
Ma olen hull kassinaine, välja arvatud üks väike takistus – mul pole kassi. Kuigi mu poiss-sõber ja mina arutame kasside nimesid nagu teised paarid laste nimesid, on Londoni üüriturul elamine pannud meie plaanidele piiri. Nii olin oma unistuse ajutiselt kõrvale lükanud ja leppinud vaid hetkedega, mil mõni sõbralik kass mu teele sattus.
Kõik muutus siis, kui ta otsustas töölt lahkuda. Seistes silmitsi ebakindla tulevikuga ilma kindla sissetulekuta, köitsid teda sotsiaalmeedia videod, mis lubasid, et mitmesugused „lihtsad” lisatööd teevad inimese õnnelikumaks ja rikkamaks.
Alguses kulutas ta viis päeva ja 60 naela Etsy poe loomisele. Neli kuud hiljem oli ta teinud kaks müüki (üks neist oma vennale) ning jäänud kahjumisse. Seejärel proovis ta lühidalt affiliate-turundust.
Ausalt öeldes ei saanud ma isegi päris täpselt aru, mis see on.
Viimase abinõuna laadis ta tunde oma telefonist fotosid pildipankadesse, kuid enamik ei vastanud kvaliteedinõuetele.
Pettunult ja rahaliselt kehvemas seisus nägi ta TikTokis soovitust proovida kasside hoidmist. Mõne minutiga lõi ta tasuta profiili veebilehel Cat in a Flat ning paari nädala pärast sai oma esimese broneeringu.
Kasside hoidmine ei ole eriti tulus ega sobi ainsaks sissetulekuallikaks, kuid see on toonud talle nii lisaraha kui ka vaimset heaolu.
Ma saan olla justkui kassiomanik, isegi kui vaid 30 minutiks korraga, ja tunnen, et loomade selts parandab mu vaimset tervist.
Ta meenutab Figgyt, kes ronis talle sülle just pärast rasket hommikut, Lunat, kes rahustas teda lihtsalt jalgade vastu hõõrudes, ja häbelikku Pickle’it, kelle usalduse võitmine võttis aega, kuid kes pakkus üksildastel hetkedel tõelist seltsi.
Kui varem veetis ta õhtud diivanil, peab ta nüüd end sealt üles ajama ja minema kasside juurde jalutama.
Värske õhk ja rohkem liikumist on mind märgatavalt tervemaks teinud.
Kõige ootamatum muutus on aga olnud suhted naabritega. Ta on tutvunud väga erinevate inimestega ning mõnega tekkinud lausa sõbralik side.
Mulle on saadetud puhkusepilte nagu pereliikmele. Kui mu partner leidis tänavalt krediitkaardi, tundsin nime kohe ära – see kuulus ühele mu kliendile.
Ta ei tunne end enam linnas üksildase kiirustajana, kõrvaklapid peas ja pilk maas.
Mu teekond metroosse on muutunud rõõmsamaks, sest kohtan regulaarselt tuttavaid nägusid – nii inimesi kui kasse.
Kolme aasta jooksul on kasside hoidmine muutnud tema arusaama Londonist.
Ma ei tunne enam, et elan lihtsalt korteris. Ma tunnen, et elan kogukonnas. Kuigi olen siin elanud üle kümne aasta, pole ma kunagi varem nii palju päriselt suhelnud inimestega väljaspool oma sõprusringkonda.
Tema sõnul on just see muutus teinud ta õnnelikumaks, tervemaks ja avatumaks.
Lõpuks tundub London tõesti koduna.
