Miks paarid teevad ühte ja seda sama viga nagu kass, kes ikka uksepiida nuusutab – see on nii tuttav, et hakkad peeglist enda pead nägema, aga tegelikult peidab see küsimus sügavamat mõtet.
Kui loed artiklit igapäevasest peretülidest, kus samad sõnad ja emotsioonid tulevad ikka ja jälle pinnale nagu loetud päevad tagasi alustatud filmi uus stseen, hakkad aru saama, et probleem ei ole lihtsalt „see kord“, vaid muster, mis ilmub ikka ja jälle, kui kumbki pool ei oska ega suuda teist päriselt kuulata ega väljendada seda, mida süda tegelikult ütleb.
Miks see ring käib ja kas see on tõesti ainult sinu süü?
Korduvad tülid ei ole iseenesest märgiks sellest, et üks on „halb“ ja teine „hea“ – pigem on see nagu vana trepp, kuhu sammudes su jalge alla jääb samasugune kriipiv heli, mis teeb meeldejäävalt haiget, kui sa ei muuda liikumise viisi. Paljud paarid lihtsalt järgivad automaatseid käitumismustreid, mis on tulnud kas lapsepõlvest või varasematest suhetest, kus autodialoog oli pigem konflikt kui dialoog.
Psühholoogid ütlevad, et meile ei ole õpetatud konstruktiivset vestluse kunsti, mistõttu kipume ilma teadliku kavata taas ja taas kordama samu vigu–ütleme samu lauseid, teeme samu süüdistusi ja lõime ring täis, kuni emotsioonid võtavad sõna ja mõistus vaikib.
Kes olid meie kasvatusmustrid ja miks need ikka kummitavad?
Kui vaadata seda, kuidas meie vanemad lahendasid konflikte, näeme tihti mustreid, mis ei taha kärpima jääda: mõnes peres olid tülid valjemad kui naer, teises olid nad vaiksed, kuid teravad, nii et iga lahendus tundus nagu „see hetk, enne kui keegi põgeneb“. Me kanname neid mustreid kaasa nagu nähtamatut seljakotti – mõni asi mahub sinna hästi, mõni mitte. Need mudelid mängivad sageli varjatult meie suhteid ja panevad meid kordama samu samme, isegi kui tahaksime tantsida teist rütmi.
Korduvad vaidlused – mis seisab kihiti all?
Pinna peal võib konflikt alguse saada millegi lihtsana: „Sa ei pane nõusid ära“, „Miks sa ei vastanud sõnumile?“. Aga allpool on tihti teisigi tegureid, näiteks:
-
emotsionaalsed „tuumad“, mis ei ole varem välja öeldud ega lahendatud
-
valed ootused selle kohta, mida teine peaks tegema, ilma et seda tegelikult välja öeldakse
-
kavatsuste ja tegelike vajaduste vahe
-
automaatsed suhtlemismustrid, mis ei vii tegeliku mõistmiseni
Sellised asjad ei kao, kui sa neid ei teadvusta ega hakka nendega teadlikult tegelema, sest vana muster on nagu vana rada metsas – kui sa ikka ja jälle mööda seda lähed, ei muutu see äkki su isa suunamärgiks ega uueks rajaks ilma pingutuseta.
Elulised faktid, mis panid mind mõtlema
Psühholoog John Gottman, kes on pikemalt uurinud paarisuhete dünaamikat, joonistas paralleele nelja suhtlemisharjumuse vahel, mis kipuvad järjekordse konflikti alguses aina tugevamaks muutuma – nagu neli ratsanikku, kes märguvad aina valjemalt, kuni nad kabjaga maa maha löövad. See näitab, et see tegelikult kogu muster on see, mis meid korduvalt tagasi toob samasse sõnumättesse.
KKK – lihtsad vastused keerulistele küsimustele
Kas see tähendab, et süü on alati mõlema oma?
Enamasti ei tekita konflikte ainult üks inimene, sest need on dialoogilised ja tihti peegeldavad teineteise harjumusi ja reaktsioone.
Kas korduvatest vaidlustest saab üldse lahti?
Jah – aga see tähendab, et tuleb õppida uusi suhte- ja suhtlemisoskusi ning hakata märkama mustreid, mis seni on toimunud automaatselt.
Kas tõeline armastus kaob, kui tülid korduvad?
Ei. Armastus võib püsida, isegi kui vaidlused korduvad, kuid see tähendab, et suhtes on tähelepanemata jäänud vajadusi, mida võiks hakata lahkelt ja ausalt uurima.
Lõpuks ei ole küsimus selles, kes on süüdi, vaid selles, miks me jätkame sama stsenaariumiga nagu mingi igavene seebiooper, kuigi sooviksime kirjutada hoopis uut peatükki. Kui sa hakkad mõtlema konfliktidele kui võimalusele mõista paremini ennast ja teist, võib see olla nii naljakas kui valus, kuid kindlasti avardav kogemus.
