See pealkiri kõlab nagu valeuudis või natuke hirmutav clickbait, kuid tegelikult peegeldab see tõsist ja üha kasvavat probleemi, millest räägitakse poliitilistes ringkondades ja avalikus arutelus - see puudutab seda, kuidas riiklikud maksed ja erilised pensionid suurendavad survet riigieelarvele, sest mingi osa inimestest saab igakuiseid makseid, mis on tunduvalt suuremad kui keskmised sotsiaalsed toetused ning mis võivad tegelikult mõjutada kogu pensionisüsteemi jätkusuutlikkust.
Mis on need “spetsiaalsed pensionid” ja miks need nii palju maksavad
Kui mõelda tavapensionile, mis on enamiku inimeste leib, siis spetsiaalsed pensionid on midagi teisest maailmast - tihti need makstakse välja ametnikele või teatud kategooriatele inimestele, kelle töö või palk riigile on olnud erandlikult suur või keeruline.
Sageli näevad need välja nagu mõne riigi kõrge taseme teenistuja või juhtiva ametniku pension, mis võib olla mitu korda suurem kui keskmise tööinimese pension.
Need pensionid võivad ulatuda kuni umbes 7000 eurole kuus ning riigikassast makstuna neelavad üha suurema osa ühiskondlikest vahenditest, mida muidu võiks kasutada näiteks hariduseks või tervishoiuks.
See tekitab küsimuse - kas selline süsteem on õiglane, kui tavalise töötaja pension on kordades madalam, aga spetsiaalsete pensionide puhul ei ole palju piiranguid? Selliseid makseid on rahva seas sageli nimetatud “erakordselt heldeks”, sest ametnikud ja võimupositsiooni omavad inimesed näevad neid tihti kui mittekummardatavat hüve või tunnustust, hoolimata sellest, kuidas see riigieelarvele mõju avaldab.
Miks see teema üha enam tähelepanu saab
Tavaliselt saavad pensionid rahastust kahest allikast - töötavate inimeste sotsiaalmaksust ning riigieelarvest ülejäägiga. Kui aga eraldi pensionid, mis võivad ulatuda pea 7000 € kuus, hakkavad moodustama üha suurema osa riigikulutustest, tekib pingeline olukord:
-
selline kulutamine võib vähendada vahendeid muude olulisemate teenuste jaoks, nagu tervishoid või haridus;
-
see võib soodustada tundeid, et süsteem on ebavõrdne ja ebaõiglane, kus “tavaline inimene maksab süsteemi kinni”, samal ajal kui teised saavad suuremaid eeliseid;
-
sellised pensionid võivad tekitada surveid süsteemi reformimiseks või ümberkorraldamiseks, sest tavalised pensionid ei kasva sama kiirelt ega ole nii turvatud.
See on osa laiemast arutelust, kuidas pensionisüsteemid kogu Euroopas on surve all, kuna vananev rahvastik ja vähenenud töötajate arv tähendavad, et üha vähem tööinimesi peab toetama üha suuremat pensionäride arvu, mistõttu riigieelarve tasakaalus hoidmine muutub keerulisemaks taskuks.
Huvitav fakt ajaloost ja miks pensionisüsteemid nii keerulised on
Pensionide idee ei ole tegelikult nii uus, kui võib tunduda - näiteks 19. sajandi lõpus Saksamaal rakendatud esimene kohustuslik pensionisüsteem pani aluse paljudele tänapäeva sotsiaalkindlustussüsteemidele, kus töötajad ja tööandjad maksavad regulaarselt sellesse fondi sisse, et tulevikus tagada pensioni saamine. Nüüdseks on aga paljud riigid mõelnud ka teist tüüpi maksete peale, sealhulgas spetsiaalsete pensionide ja erihüvede süsteemidele, mis on sageli seotud konkreetsete ametikohtadega või pikaajalise teenistusega. See lähenemine on hea kavatsusega, kuid tihti toob kaasa keerulisi ja eeldatavaid dilemmasid, kuidas õiglane tasustamine ja ühised kulud peaksid kokku sobima.
KKK – mida inimesed kõige sagedamini küsivad
Kas need spetsiaalsed pensionid on seadusega ette nähtud?
Jah, need on sageli osa riigi seadustest või poliitilistest otsustest, et tunnustada teatud ametikohtadega seotud vastutust või teenistust, kuid nende suurus ja ulatus võivad erinevates riikides erineda.
Miks tavalised pensionärid seda teemat muretsema paneb?
Sest kui osa eelarvest kulub väga suurte pensionide maksmisele, jääb vähem ressurssi muude teenuste ja keskmiste pensionide jaoks, mis võivad juba niigi olla ebapiisavad.
Kas sellist süsteemi saab muutuda või reformida?
See sõltub täielikult poliitilistest otsustest ja ühiskondlikust survest - reformid võivad tuua kõrgema tasu kõigile või restruktureerida, kuidas ja millistel alustel eripensionid määratakse.
Kui mõelda sellele teemele nagu ühisele finantsmõistatusele, ei ole see ainult küsimus suurtest summadest, vaid ka sellest, kuidas me otsustame oma ühiste ressursside üle - kes saab rohkem, kes vähem ja miks. Sellised arutelud on osa paljudest riikidest üha aktuaalsemaks muutuvast sotsiaalse turvatunde seisundist ja tulevikust.
