Surimi ei ole just see toode, mille järele poes esimese hooga haarame. Ometi võib kvaliteetne surimi, kus kalaliha osakaal on suur ja lisaaineid minimaalselt, olla väga hea täisväärtusliku valgu ja oomega-3-rasvhapete allikas. Probleem tekib siis, kui valime odava variandi – sageli selgub, et kala on seal vähe, kuid kunstlikke koostisosi palju. See vähendab toiteväärtust ja võib pikemas plaanis tervisele pigem kahju teha.
Vaatame lähemalt, mis surimi tegelikult on ja millele tasub ostmisel tähelepanu pöörata, et valida võimalikult valgurohke ja mõistlik toode.
Mis on surimi?
Surimi on pärit Jaapanist ja selle ajalugu ulatub tagasi 12. sajandisse. See sündis praktilisest vajadusest säilitada kala ajal, mil külmkappe veel ei tuntud. Valge kala liha, enamasti pollak või tursk, jahvatati ühtlaseks pastaks, maitsestati, vormiti rullideks ja kuumtöödeldi. Nii saadi vastupidav ja hästi säiliv toode. Jaapanikeelne sõna „surimi” tähendabki lihtsalt jahvatatud liha.
Tänapäeval valmistatakse surimit peamiselt mintajast, merikuradist või teistest õrna lihaga kaladest. Fileed pestakse korduvalt, et eemaldada lõhn ja liigne rasv, seejärel jahvatatakse massiks ning lisatakse vesi, tärklis, munavalge, sool, suhkur ja mõnikord ka maitse- ning värvained. Mass vormitakse pulkadeks, aurutatakse või küpsetatakse ja külmutatakse. Lõpptulemusena jõuab see poelettidele krabiliha imitatsioonina.
Kas surimi on tervislik?
100 grammis surimis on keskmiselt umbes 15 grammi täisväärtuslikku valku, mille bioloogiline väärtus on väga kõrge ja võib ületada isegi liha või munade oma. See sisaldab kõiki üheksat asendamatut aminohapet, mis toetavad lihaste taastumist ja organismi üldist uuenemist.
Surimi on ka hea valik neile, kes hoiavad oma kaalu. Rasva on selles väga vähe, umbes 0,9 grammi 100 grammi kohta, ning energiasisaldus jääb umbes 99 kilokalori juurde. Lisaks võib see olla oomega-3-rasvhapete, näiteks EPA ja DHA allikas, mis toetavad südame tööd, aju funktsioone ja närvisüsteemi. Tavalises surimis on neid küll tagasihoidlikult, kuid rikastatud toodetes võib sisaldus olla juba märgatavam.
Samas tasub meeles pidada, et surimi ei sobi kõigile. See võib sisaldada kala, mune, gluteeni ja vähesel määral ka vähilaadseid, mistõttu peavad allergikud koostisosi hoolikalt kontrollima. Samuti leidub surimis sageli lisandeid nagu sorbitool, tärklis, polüfosfaadid ja naatriumglutamaat. Need on lubatud, kuid suurtes kogustes võivad põhjustada ebamugavust, näiteks peavalu või seedehäireid. Kuna kala pestakse ja töödeldakse korduvalt, kaotab surimi osa vitamiine ja mineraale ning jääb toiteväärtuselt alla värskele kalale.
Kuidas surimit süüa?
Surimi on juba kuumtöödeldud, seega ei vaja see eraldi keetmist. Just seetõttu sobib see ideaalselt külmadesse roogadesse, eriti suvel, kui eelistame kergeid ja värskeid toite. Õrn maitse ja pehme tekstuur sobivad hästi köögiviljade, munade ja kastmetega.
Üks klassikaline variant on surimisalat munaga. Tükelda 200 g surimit, lisa kolm kõvaks keedetud muna, paar marineeritud kurki, veidi sibulat ja murulauku. Sega kõik majoneesiga, maitsesta soola ja pipraga ning lase enne serveerimist veidi külmkapis seista. Salat sobib nii võileivale kui ka iseseisvaks suviseks roaks.
Soovi korral võib surimit kasutada ka kuumades toitudes. Paneeritud ja kergelt praetud surimi sobib hästi lisandiks või kiireks vahepalaks. Seda võib lisada ka suppidesse ja köögiviljaomlettidesse. Kes tahab täielikku kontrolli koostise üle, saab proovida ka kodust varianti, valmistades selle keedetud kalafileest, munast ja tärklisest.
Kokkuvõttes võib surimi olla hea ja mugav valguallikas, kui valida kvaliteetne toode ja tarbida seda mõõdukalt. See ei asenda värsket kala, kuid õigesti kasutatuna võib see olla täiesti mõistlik osa tasakaalustatud menüüst.
